1 dia

Räägin nüüd natuke eilsest päevast. Oi, milline see oli! Mul on nii kahju Ekust, kes kõik mu tujud üle pidi elama (nüüd saad 3 kuud rahu). Igatahes esimene lend viis mind Kopenhaagenisse. Lennuk oli selline väike. Mõlemal pool oli kaks istekohta. Lennujaamas küsiti, et kas ma soovin istuda akna pool või vahekäigu pool, valisin akna pool, mõtlesin, et siis on vähemalt midagi teha (aknast välja vaadata). Mida lähemale ma Kopenhaageni lennujaamale jõudsin, seda närvilisem ma olin. Teadsin, et ümberistumiseni on 1 tund ning lennujaam on suur. Seega otsustasin oma kõrval magava onu tähelepanu võita. Tegin abitu näe pähe ja hakkasin temaga rääkima. Tuli välja, et ta on rahvuselt rootslane, kuid töö tõttu reisib väga palju. Eestitki teadis päris hästi: Rakvere, Tallinn, Pärnu olid talle südamelähedased. Meie jutuajamine lõppes sellega, et läksin koos selle onuga lennukist välja ning suurel ekraanil otsisime minu lennu üles ning sõbralik onu juhatas mulle tee kätte. Ei olnudki raske, ainult 1 minuti teeJ Oodates uut lendu suutsin mõelda ainult sellele, et nad mu kohvrit ära ei kaotaks. Teine lennuk oli juba teine klass: kolmesed read, rohkem ruumi, ekraanid. Terve lennu aja, mis kestis siis 3,15 tundi jooksis ekraanide peal informatsioon: kus oleme, mis kell on, palju kõrgus on, mitu kraadi on sooja, mis kell kohale jõuame, mitu km on sõidetud jne. Seega väga mugav! Eriti luks oli see, et ma istusin kolmeses reas üksinda ja akna pool ka veel. Ok, poole lennu ajalt tuli üks portugallane minu ritta, kuid vahekäigu poole, nii et polnud hullu. Lissaboni lennujaam  tundus mulle suur. Õnneks olid igal pool sildid väljas, nii et ei olnud raske pagasit kätte saada. Jah, minu pagas ei läinud kaduma- JEE!

Kohale jõudes kuulsin kohe kedagi Hegne hüüdmas, olgu päris Hegne nad ei öelnud, Helina või midagi sarnast. Tegin neile ruttu selgeks, et Helina ei ole Hegne. Loomulikult hakkas siis üks suur musitamine pihta. Proovisin selgeks teha, et meie eestlased surume kätt, kuid ei midagi. Sõit Montijosse oli vähe pikk. Õnneks olid teed väga head, 120 km/h oli koguaeg lubatud, kuid tundus, et siin sõidetakse „ema loa“ järgi. Seega täie rauaga! Paar avariid (5 avariid) oleks juhtunud, muidu polnud hullu.

Nüüd lähen poodi. Õhtul panen paar pilti üles ning räägin tänasest päevast, mis tõotab tulla huvitav, sest peretütrel on sünnipäev, seega fiesta!