Hetked

Millised on siis olnud minu olulisemad hetked viimaste päevade jooksul? Esiteks pean ma nentima, et jätkuvalt ei ole ma kodus tehnoloogi ja kõige muuga, kus on hoiatusmärk peal. Näiteks supper-attack mida ma kunstiõpetuse tunnis kasutasin, et isadepäevaks (mis siin oli esmaspäeval) armas pliiatsitops meisterdada. Ühesõnaga minu pükstes on nüüdseks auk, äki vanaema võlukäed mõtlevad midagi välja, kui Eestisse jõuan. Selles kõiges on nii positiivseid kui ka negatiivseid pooli. Kuna te kõik teate, siis mulle meeldib oma masendust kas šokolaadi või šoppamisega leevendada. Otsustasin käia siis koolist koduteel ühest poest läbi, kus ma tavaliselt midagi ei leia, kuid imekombel oli seal seekord nii palju mõnusta suvekaupa, et pükste asemel tulin poest kahe pluusiga, üks mulle ja teine ekule ja uue suvekleidiga:) Arvatavasti oleks odavam olnud šokolaadi osta, aga noh, mis siis ikka. Lisaks sellele, otsustasin, et lähen siis kooli kleidiga. See oli väga huvitav otsus, sest ma olin abiks 6. klassi kunstiõpetuse slash inglisekeele tunnis ning alguses, ei pööranudki tähelepanu sellele, et pliiatsid aina kukkusid põrandale.
Neljapäeval käisin siis ühte keskkooli vaatamas, millised on klassiruumid ja kuidas seal õppimine toimub. Tuleb tunnistada, et mulle meeldisid nende füüsika-keemia klassid, sest need nägid ikka laboratooriumite moodi välja, seega ei ole tavalist teooriate pähetuupimist vaid ikka katsete tegemised ja keemilised reaktsioonid.
Neljapäeval andsin kusntiõpetuse tundi 5. klassile, mis on üks mu lemmiklassidest. Meisterdasime Eesti kohta plakateid aprillis toimuvaks "Estonia Day" auks. Kui aus olla, siis ma leidsin, et palju toredam on õpilased tööle panna kui ise neid meisterdada. Olen kindel, et need tulid ka palju paremad, kui mina oleksin teinud. Mingil hetkel panen siis ka pildi nendest üles.
Iga päev mõtlen ma vähemalt "tuhat" korda ringi, et kas ma tahan olla õpetaja või mitte. See on nii naljakas, kuidas väiksed asjad võivad su tuju ja soove nii kiiresti ja kergesti muuta. Näiteks ükspäev kui ma andsin 6. klassile tundi, siis peale tunni lõppu tulid paar õpilast minu juurde ja ütlesid: "You are a very good English teacher!" Vot, see on see motivaator mis paneb tegutsema ja tahtma olla õpetaja. Jeei, ma tegin midagi hästi! Selliseid väikeseid žeste teevad nad igapäev.
Trennis meeldib mulle jätkuvalt käia. Esiteks on see suurepärane võimalus hispaania keelt harjutada, sest inimesed on avatud, uudishimulikud ja abivalmid. Trennid on ka väga head, mulle igatahes meeldivad! Mõtlen, et aprillist alates võiks jõusaalis ka käima hakata, mis on minuga ühes majas.
Ükspäev koolist koju tulles mõtlesin kõigi kohtade peale, kus ma tahaksin veel ära käia ning reisida kui olen veel "noor". Kindlasti Austaalia, mu üks sõbranna just läks sinna ning ta blogi on nii huvitav lugeda, kõik need vapustavad vaated ja kohad! Kindlasti on minu unelmate sihtkohtadeks ka Inglismaa ja Itaalia. Kindlasti ka Hispaania saared, mis sest, et Ibiza pidi olema pidutsejate, narkootikumide ja alkoholi paradiis. Igatahes juba kahju, et ma 5 aastat pean oma eriala omandama, muidu läheks mõneks ajaks samuti Austraaliasse elama:S
Õpin jätkuvalt hispaania rahvuskultuuri ja toite. Mul on palju huvitavaid retsepte üles märgitud mida kodustele valmistada. Peale toidu mulle meeldivad siinsed joogid samuti. Näiteks nad armastavad Mojitot, siis siin on selline jook, mille nimi on "Tinto de Verano"- ehk siis suvevein või midagi sellist, mille komponendid on punane vein, sidrunilimonaad ja jää. See on mega hea, ma joon seda tavaliselt rõdu peal, kui on mõnus ilm ja saab päikest võtta.
Reedel valmistasin siis ise üsna suure lõunasöögi tervele perele. Valmistasin hakkliha-kartuli vormiroa erinevate lisanditega, porgandi-apelsini-õuna salati ja virsikukoogi. Kõik tuli väga maitsev välja. Kõik viskasid nalja, et ma üritan neid paksuks sööta, mulle tundub, et neile maitseb eesti toit ning ma hindan seda iga päevaga aina rohkem. Muideks siin ei ole selliseid asju nagu hapukoor või kohupiim, seega koogi puhul, mille peakomponentideks need olid oli vaja poes üsna palju improviseerida:) Mõni asi veel mida näinud ei ole: must leib, kaalikas, kohukesed, normaalset vorsti.

Igatahes natuke siis siinsete inimeste ja kommete kohta ka. Märksõnad: vein, sihvkad, siesta, lahkus, avatus. Inimesed ei ole nii kinnised kui Eestlased, siin tehakse asju lahkusest ja ei oodata midagi vastutasuks. Lisaks sellele meeldib neile kõike suurelt teha: pidutseda ja komplimete teha. Inimesed väljendavad oma tundeid palju avatumalt "I like you!" või "You look beatiful today!" ei ole tabusõnad.  Eestlased on ikka jube kinnised ja hea kui sa oma abikaasalt kord kuus kuuled, et hea söök oli:S- see on suur asi juba. Igatahes ma ei tea kuidas teile tundub, aga ma arvan, et väiksed komplimendid muudavad meie tundeid/tujusid tunduvalt.
Üks asi, mis mind häirib on see, et kui siinsetes klubides käia siis siin on jube palju suitsetajaid. Lisaks nad ei lähe välja suitsetama vaid teevad seda klubis sees. Esimesel korral oli selline tunne, et kohe-kohe toimub ilutulestik minu juustes. Lisaks sellele võite(kui julgete) ette kujutada millised aurud seal on ning milline hais jääb sellest kõigest sinu riiete külge. Põhimõtteliselt, nagu Helingi enda postituses kirjutas on tunne, nagu oleksid 60 aastane vanamees, kes on vähemalt 13. eluaastast peale suitsetanud ning kelle hambad on kollased ja maks 120. aastase oma. Kõik sinu versace parfüümid kokku ka ei suuda seda lehka ära immutada.
Lisaks sellele on siin ka palju aega, et kõige üle järgi mõelda. Näiteks vaatasin ükspäev filme, seal jäi mulle kõrvu üks lause: "When your in something, you have to put out everything you've got. Unless, what are you doing?" Mõtelge selle üle natuke...nii lihtne on asju poolikult teha ja siis alla anda, öeldes, et ma ju proovisin. Proovi tõeliselt ning siis saad südamerahuga öelda, et andsid endast KÕIK, isegi kui kõik ei lähe plaanipäraselt.